Ühismeedia arhiiv

Olõ õi mi seto, seto ommava tõõsel puul jõkõ. Nii ütles ikka mu vanaema Kahkva külast. Ja kui ta vaid näeks, et nüüd viimase haldusreformiga tõmmatigi Kahkva küla koos Mädajõega Setomaa valda.

Suur ja tugev 2 meetrine mees oli Siberisse küüditatuna surnud igatsusest oma lagendikul heljuva rukkipõllu järele, sest ta ei teadnud, kes vilja koristab, kuidas põlluga on ja see kurbus tappis ta. Mingit haigust ega vigastusi tal ei olnud, ainult igatsus oma rukkipõllu järele.

Valdur Mikita rääkis sellest kõige põhjalikumalt 2025. aasta aprillis, kui ta annetas oma vana koduukse Eesti Rahva Muuseumile. Tema sõnad olid: „Uks on eriline, sest ta on tehtud minu vanaisa poolt 1950. aastate keskel ja sellel uksel puudub lukk. See tähendab seda, et alati oli keegi kodus. Kui kõik kodust ära läksi...