Olen elanud paradiisis.
Ja see paradiis oli siinsamas - Eestimaa peal, Kahkva külas Räpina taga, Mikitamäe lähedal väikeses armsas talus, kus elasid mu vanavanemad, kellede juures veetsin kõik oma lapsepõlvesuved . Kollane majake põldude keskel, eemal jõgi, taamal mets ja naabertalud koos sõbralike naabritega.
See paradiis oli suvetaevakarvasinine ja muru ja metsaroheline, päikese ja munakoogikollane, vanaema pühapäevapõllevalge, pojengipunane ja suitsusaunamust, heina- ja roosilõhnaline, lehmapiima ja maasikamaitseline, kristallselge kaevuvee ja kirka tähistaevaga, lakkamatu tööga rajatud Eesti kodu, millest hoovas lõputut armastust. Hoovab tänagi veel, kuigi vanaema- vanaisa juba ammu mulla all ja kodu uuele perele koduks.
Kõik tulijad, minejad, möödujad, omad ja kontvõõrad eksinud, olid alati oodatud, kõigi jaoks tehti õuevärav valla, pandi lihapann külaliste kostitamiseks tulele ja lahkel meelel üritati nii jõu kui nõuga abiks olla. Ükski abivajaja ei pidanud lahkuma abi saamata, kõigest hingest üritati olla toeks ja otsiti ka võõrastele muredele lahendust. Hoolitsus, mis vanaema poolt sai osaks ka tema loomadele, asjadele meie ümber, eriti lilledele, oleks vist kividki õitsema pannud. Vastutasuks õitsesidki ta lilled lausa hullunult - pojengiõisi ei jõudnud kokku lugeda ja roosid lõhnasid suve läbi. Eriti see roosa, "Kuninganna Elisabeth", mis oli kõige uhkem ja ilusam. Vanaema ise oli nagu internetiserver - tema muudkui aga sidustas: kirjade vool suguseltsile oli lakkamatu justkui mõnes Marquesi romaanis. Päeva tähtsündmus mõisa juures posti järel käimine, et saada sõnumeid laiast ilmast.
Tööd tehti varavalgest hilisõhtuni, suuremad tööd ikka talgu korras ja alati tuli külast see appi, keda sina olid abistanud. Mehi oli külas vähe, täpselt nagu praegugi, aga need mehed olid neljakümnendatel nelja tuule poole laiali ja olematuks pillutanud, tänapäeval on viinakatk ja muud tõved. Seetõttu oli vanaisa jõud, abivalmidus ja kuldsed käed eriti hinnas.
Tagasi vaadates tundub nagu oleks kogu elu olnud üks trill ja trall, sest vanaema oskas töödki teha lauluga. Tööd tehti nii loomulikult, nii mõtestatult, ratsionaalselt, tulemuslikult, et seda oli lihtsalt ilus vaadata.Millise majesteetlikkusega oskas vanaisa puid lõhkuda - justkui oleks see olnud mingi rituaalne tants, millega õigustati oma eksistentsi maa ja taeva vahel; ei ühtgi asjatut liigutust, õlgade laiuselt harkis jalad kindlalt maas ja suitsusingikamarapruuniks päevitunud selg higist läikimas. Veel tänagi on sellisest töössesuhtumisest lohutav mõelda, nähes lohakast ehitamisest kokkuvarisevaid maju, enne valmimise lõppu lagunema hakkavaid maanteid, ühiskonna ükskõiksuse tõttu surevaid inimesi. On julgustav teada, et alternatiiv on olemas, et teisiti elamine ja teisiti töötamine on võimalik. Ka kõige sügavamal stagnaajal oli inimeseks olemine täiesti võimalik. Mul on see kogemus, see mälestus ja ma tahan seda uskuda. Pean uskuma, et kesta.
Üle viiekümne aasta elati sama koha peal ja prügi oli ainult ühe ahervareme jagu - mõned roostetanud ämbrid, kilukarbid ja vanad tööriistad. Pudelid viidi seljakotiga autokauplusesse tagasi, pakend oli paber, niinenööri tegime ise pärnapuukoore alumisest kihist, sellega sidusime pakke ja tomateid ja mida iganes.Mannerg või korv või klaaspurk oli alati kaasas kui vaja ning oleks olnud ennekuulmatu toota tonnide viisi prügi argielu möödapääsmatu osana . Põlevkivist tehtud valgust me muidugi kasutasime, aga sellele siis eriti ei mõeldud.
Marjule minnes jäeti luud maja ukse ette - et oleks tulijatele selge märk - siin pole kedagi kodus, ärge otsige põllult ega heinamaalt. Inimesed ei elanud üksteise ega looduse arvelt, ei hävitanud üksteist, et võistelnud üksteisega, nad ei kartnud üksteist, meil isegi ei klat1itud kedagi, sest vanaema oli kõikide vastu nii hea. Ei iial ei mõistnud ta kohut, ei kellegi ega millegi üle. Tema õnnistav käsi libises lahkelt kõigest üle ja äratas elule ka väetima väetimate seast. Kõige karmimaks hinnanguks inimeste kohta, kes väga piiratud ellusuhtumisega olid, ütles vanaema väga vaikselt - eluaeg nagu punniaugust välja vahtind.
See kõik oli reaalsus ainult 25 aastat tagasi. Nõukogude okupatsiooni tingimustes, sügaval stagnaajal, oli lapsel siin maakamaral paradiis.....
Nad kunagi ei kasutanud väljendeid nagu turvaline keskkond, kreatiivne ühiskond, mentaalne tasakaal, pedagoogiline konjektuur, metodoloogiline abstraheerimine,kogukondlik ambivalentsus aga lapse kasvamiseks olid ideaalsed tingimused. Last ei kasvatatud, laps kasvas ise täiskasvanute sabas. Värskes õhus, liikumises, töötegemise mängimises.Mulle jäeti vabadus areneda,puhas vesi ja tervislik toit, vanemate lähedusest tulenev turvatunne ja lakkamatu hoolitsus.Lõputu armastus iseenesestmõistetavalt Mind hoiti nagu linnupoega udusulgede sees ja kõik halb, kõik inetu, kõik vägivaldne jäi kuhugi kaugele, ei ulatunud kunagi last muserdama.
Lapsel ei ole vaja täiskasvanute maailmast midagi enne teada, kui ta suudab seda taluda, kui ta on piisavalt tugevaks saanud ja täis kasvanud, et kurjad täiskasvanud ta arengut ei kahjustaks.Kõige kurvem on vaadata lapsi, kellede arvel täiskasvanud oma komplekse välja elavad - nad valavad laste peale välja oma halva tuju, stressi, peretülid, töökoha kaotuse. Lapsed, kes pole veel õppinud kaelagi kandma, peavad hakkama saama piksevarraste rolliga ja lahendama probleeme, olema osalised ülesannetes, mis täiskasvanutele endilegi on ülejõukäivad. See on alatu, see on lubamatu ja ega ma ei oskagi nõu anda. Ja oma lapsi vaadates tundub mulle, et nemad kasvatavad mõnikord mind rohkem kui mina neid jõuan kasvatada.
Jaaniussikeste valgel lookles me jaanikurada, kui vanaisa vendadel külas käisime läbi metsa, üle udussemähkunud heinamaa, läbi kastemärja rohu. Milline kuu, millised ritsikad, milline joovastavalt lõhnav, lummavalt kaunis suveöö. Ei rikkunud seda kellegi autoraadiost möirgav muusika, katkivisatud pudelid, metsa alla kallatud rämpsuhunnikud. Ei käi ju rohelised mehikesed meie teekraave reostamas, vaid me ise teeme seda, kuna ei hooli kaasinimesest, ei vaevu teistega arvestama, ei austa loodust, kaasinimeste rahu ja vaikusearmastust.
Ainult armastus on see, mis inimesele
tiivad annab või selle puudumine kurja tegema sunnib.
Inimesed su ümber teevad su elust kas paradiisi või põrgu, väline on alati teisejärguline.
Oli suur õnn kasvada selles talus.
Ma kummardan teie ees maani, esivanemate vaimud ja kätt südamele pannes sosistan
palves - tahan seda kõike tagasi, lihtsat, inimlikku, turvalist elu, siiasamasse,
Eestimaa pääle, meie kõikide koostöö viljana, et võiks jälle elada paradiisis,
mitte ainult unes, vaid ka ilmsi.
Vanaema Maria ja vanaisa Arturi kuldpulmad
Kommenteeri artiklit minu Facebook'i lehelKÄTTESAADAV (20.07.2026)