Ühismeedia arhiiv

Mihkel Kangur - Tudengina töötasin ja õppisin keelt Inglismaal ühe suve. Töötasin ka õunaaias. Õunu korjasime kummikinnastes. Kinnaste otsad sulasid nädalaga ära. Sorteeritud, ilusamad õunad kasteti mingisse vedelikku, traktorist kes seda tegi oli keemiakaitse ülikonnas ja sai õhku balloonist. Aga õunad püsivad kapi peal ilusad vähemalt pool aastat, kuivamisest kisuvad natuke krimpsu vaid. Mädanema ei lähe. Ise talunikud neid õunu ei söö ja siidrit neist ei tee. :::::::::::::::::::::::::::::::::::::::: Kogu söögiks kõlbmatu toidu tootmine põhineb väärastunud mõtteviisil, et kusagil keegi lollakas tarbija ostab sellist toitu, mis ta tervise hävitab. Ja need tuhanded mürgitajad nimetavad seda "tööks" ja õigustavad kõike oma pangalaenudega ja et peret on vaja üleval pidada. Mind kohutavalt masendab kui inimesed tõsimeeli kuulutavad, et toodame teistele söögiks keemiat ja küll keegi loll selle ära ostab ja saadud raha eest siis ise pugime mahetoitu. Ma pole oma õunaaias 20 a mingit mürki ega pritsimist kasutanud ja õunad kasvavad ilma mingi probleemita, säilivad märtsi kuuni kui on talvesort ja üha enam mulle tundub, et need mürkide müüjad on kõik haigused ka ise välja mõelnud, millede vastu võidelda ja kui tasakaal rikutakse, siis tulebki jääda mürgitama ja olukord läheb aina hullemaks. Loodus on nii tark, et reguleerib ennast ise kui ahne ja loll inimene vahelt torkima ei lähe. Õhus hõljuv õunalõhn juuli kuus, midagi sellist pole ma tõesti varem kogenud. Viimane pärn just lõpetas õitsemise ja vahepeal tunda olnud vaarikalõhn on nüüd asendunud õunalõhnaga. Kuidas maa suvesoojuses lõhnab, seda peab iga inimene ise kogema ja ehk tuleb kogemise kaudu ka austus maa ja teiste inimeste vastu, et oma elu ei raisata teiste inimeste kahjustamise peale.

Mihkel Kangur - Tudengina töötasin ja õppisin keelt Inglismaal ühe suve. Töötasin ka õunaaias. Õunu korjasime kummikinnastes. Kinnaste otsad sulasid nädalaga ära. Sorteeritud, ilusamad õunad kasteti mingisse vedelikku, traktorist kes seda tegi oli keemiakaitse ülikonnas ja sai õhku balloonist. Aga õunad püsivad kapi peal ilusad vähemalt pool aastat, kuivamisest kisuvad natuke krimpsu vaid. Mädanema ei lähe. Ise talunikud neid õunu ei söö ja siidrit neist ei tee. :::::::::::::::::::::::::::::::::::::::: Kogu söögiks kõlbmatu toidu tootmine põhineb väärastunud mõtteviisil, et kusagil keegi lollakas tarbija ostab sellist toitu, mis ta tervise hävitab. Ja need tuhanded mürgitajad nimetavad seda "tööks" ja õigustavad kõike oma pangalaenudega ja et peret on vaja üleval pidada. Mind kohutavalt masendab kui inimesed tõsimeeli kuulutavad, et toodame teistele söögiks keemiat ja küll keegi loll selle ära ostab ja saadud raha eest siis ise pugime mahetoitu. Ma pole oma õunaaias 20 a mingit mürki ega pritsimist kasutanud ja õunad kasvavad ilma mingi probleemita, säilivad märtsi kuuni kui on talvesort ja üha enam mulle tundub, et need mürkide müüjad on kõik haigused ka ise välja mõelnud, millede vastu võidelda ja kui tasakaal rikutakse, siis tulebki jääda mürgitama ja olukord läheb aina hullemaks. Loodus on nii tark, et reguleerib ennast ise kui ahne ja loll inimene vahelt torkima ei lähe. Õhus hõljuv õunalõhn juuli kuus, midagi sellist pole ma tõesti varem kogenud. Viimane pärn just lõpetas õitsemise ja vahepeal tunda olnud vaarikalõhn on nüüd asendunud õunalõhnaga. Kuidas maa suvesoojuses lõhnab, seda peab iga inimene ise kogema ja ehk tuleb kogemise kaudu ka austus maa ja teiste inimeste vastu, et oma elu ei raisata teiste inimeste kahjustamise peale.