Üks inimene ja üks ametiaeg

Nekroloogi asemel
Demokraatia vajab lihtsaid reegleid ja eriti nende järgimist.

Selgust. Reeglitest kinnipidamist.

Iga täisealine kodanik teenib oma riiki rahvaesindajana, ametnikuna üks kord elu jooksul, täpselt siis kui tunneb end selleks valmis olevat. Ja kui ei soovi riigi teenistuses olla, no siis ei olegi — keegi ei hakka vägisi sundima. Aga rohkem kui üks ametiaeg ei olda, sest viie aasta jooksul ammendub ja stagneerub ka kõige loovam isiksus ning kaasaegses maailmas, kus põhitegur on ülikiirus, vahetab inimene veidi oma ametit ja asukohta.

Mitte keegi ei tekita taolist riigiametnike armeed — elukutselisi ametnikke nagu Eestis on kommarite ja kagebiitide lastelastest aretatud eluaegsete riigipalgaliste klaster. Ameti peadirektor, endine erakondlane ja kommunaalpoliitik ja kantseleitöötaja — ongi eluaegne riigipalgaline, kes ei tee mitte midagi muud kui täidab teadmata kust tulevaid käske. Keskpäraste, kuulekusest kangete ametnike hordid ei saa tegeleda loovuse, uute võimaluste ja ideerikkuse allasurumine, töötades riigi rahade eest riigi arengule vastu.

Kaasaegses maailmas kõrgharidusega kodanik ei vaja järelvalvajat, ei vaja keskastme juhti iga oma sammu hindamas ja takistamas — nagu koolidirektor ei vaja ministeeriumi parteijuhtmest nolki oma tööd segamas ega haigla juht kedagi ministeeriumist targutamas ja õpetamas. Inimestele tuleb anda ametiaeg ja nad teevad ise oma tööd selle aja, täpselt nii hästi kui oskavad.

Riigi toimimist ei ole vaja halvata ebapädevate kontrollide, parteiliste segajate, süsteemipupsikute ja keskpärasuste võimulpüsimise jaoks tekitatud toiduahelate poolt. Mul on alati olnud väga piinlik ja ebameeldiv vaadata seda valgekraede ebamoraalset sahmimist ja lausa kuritegevust, mis algab enne järgmist valitsemisperioodi — kuidas kõik end müüvad, pähe määrivad, andekamaid jalge alla tallavad, tõelise pühvlikarjana traavivad üle kõigest, mis hea ja väärtuslik.

Tohutult palju konflikte jääks olemata, inetusi tegemata, uusi ideid tõrjumata, kui ametis olemise aeg oleks selge ja üheselt mõistetav. Peab olema reeglistik ja struktuur, mis ei lase inimesel loomastuda, jätab inetuse temasse varjule. Diktatuuri puhul on selleks surmahirm, demokraatia puhul põhimõtete järgimine. Üks inimene ja üks ametiaeg. Seejärel liigutakse tagasi erasektorisse.

Klikid, suguharud, kambad, jõugud, pundid ei ole demokraatlik riigivalitsemine. Demokraatlik riigivalitsemine on lihtsad reeglid. Kodanik annab oma panuse riigi arendamisse ja ta teab, et tal on viis aastat aega oma ideid ellu viia.

Jah, on selliseid spetsiifilisi valdkondi, kus tuleb ameteid kaua õppida, aga ka politseis võiksid inimesed liikuda jaoskondade, linnaosade, maakondade ja üksuste vahel viiaaastase sammuga, et süsteem ei kivistuks ega jookseks umbe, ei stagneeruks ega korrumpeeruks. Ka õpetajad võiksid liikuda nii oma aineoskuste piires kui koolide vahel kui õppetööd toetavate süsteemide vahel. See viieaastane samm tundub olevat just sobiv ajavahe, ka naistele, kes vahepeal kodus lapsi kasvatavad või mõne lisaeriala omandavad.

Ühiskond peaks võimaldama inimestel vabalt liikuda, areneda ja uutele väljakutsetele vastata — mitte looma süsteeme inimeste represseerimiseks ja nende loova alge mahasurumiseks käskude, keeldude ja ametnike ringkaitsega turvatud korruptsiooniga.

Kriminaalsete jõukude haardesse stagneerunud ühiskonnal pole tulevikku.