Tuleb lõpetada autotranspordi doteerimine
Autotranspordi välikulud ulatuvad ELis 700 miljardi euroni aastas – kes peaks tegelikult maksma õhusaaste, müra ja liiklusõnnetuste eest?
Kui tahetakse turumajandust, siis olgu turumajandus. Aga kindlasti ei ole turumajandus autotranspordi subsideerimine rahva rahaga, nagu see äriringkondade vaikival kokkuleppel täna on.
Arvestuslikult on Euroopa Liidu autotranspordi välikulud 700 miljardit eurot aastas. Transpordi välikuludeks loetakse liiklusõnnetusi, õhusaastet, müra, looduslike elupaikade ja linnaruumi kadumist; globaalsetest mõjudest süsinikku, sest transpordisektoris kasvab kliimat muutev süsinikuemissioon kõige kiiremini. Lähtudes printsiibist saastaja maksab ja kasutaja maksab, peaksid selle raha maksma autotootjad, müüjad ja kasutajad, aga miskipärast on see kulu tänasel päeval jäetud kõigi ühiskonnaliikmete kanda. Kütuse hinnas peavad hakkama kajastuma kõik kahjud, mida saast elukeskkonnale tekitab. Kui välikulusid sisestada Eestis näiteks kütuseaktsiisi kaudu, siis tähendaks see praegusest üle kolme korra suuremat aktsiisimäära.
Igatahes on kindel, et transport tekitab ühiskonnale palju kulusid, mida kütuseaktsiis, mootorsõiduki- või teemaksud ei kata. Suurbritannias ja USAs läbiviidud uuringute kohaselt on maanteeliiklusega seotud õhusaaste, müra, ummikute, teede lagunemise ja liiklusõnnetustega seotud kulud kolm korda suuremad kui autokasutajate poolt makstud maksud. Paljud teadlased on jõudnud järeldusele, et need nn transpordi väliskulud moodustavad tööstusriikides 5% SKPst ja mõnel arengumaalt veelgi rohkem.
Õiged hinnad toovad kaasa tarbijakäitumise muutuse ja peavadki tooma. Siis näeme, milline transpordiliik on tegelikult konkurentsivõimeline ja kuidas Eesti riigi transpordiprobleemi tuleb hakata lahendama — planeerimise, internetiseerimise, meid Euroopaga ühendava raudtee- ja kergteedevõrgu arendamise, meretranspordi tähtsustamise, ühistranspordi edendamise ja alles seejärel autoteede ehituse kaudu.
„Efektiivne transpordisüsteem koosneb mitmetest alternatiivsetest transpordiliikidest, mis sobivad erinevatele kiirustele, mahtudele, vajadustele ja eesmärkidele," väitis Lewis Mumford juba 40 aastat tagasi. Aga tänaselgi päeval areneb ühiskond rohkem seesmisest inertsist kui terve mõistuse vajadustest lähtuvalt, SKP kasvatamise ja tarbimishulluse süveneva surve all omasoodu edasi.
Autovaba linn on elanikule 5 korda odavam elamiskoht kui sõiduauto kasutamisel baseeruva transpordiskeemiga paik. On selge, et näiteks vedada 12 inimest ühes marsruuttaksos on tunduvalt odavam nii inimesele kui ka riigile, kui 12 sõiduauto jaoks teid ja parklaid ehitada, linna järjest laiemaks venitades ja igapäevast kütusekasutust suurendades. Teedeehitus ei ole lahendus. Võime ehitada viietasandilisi ristmikke, aga ummikutes liigume ikka 5 km/h, kuigi meil on istumise all 300-hobujõuline auto.