Fekaalse päritoluga joogiveereostus Eesti erakaevudes: Eesti puhta vee kuvandi pime külg

Eesti joogivee probleem ei ole ainult suurtes torustikes või vee-ettevõtetes. Suurem ja palju vähem nähtav risk peitub eramajade puurkaevudes, salvkaevudes ja väikestes omaveevärkides, kus inimene võtab joogivee otse oma kinnistu või naaberkinnistute keskkonnast. Just seal kohtuvad kaev, septik, imbväljak, loomapidamine, põllumajandus, lumesula ja paduvihm. Kui see kooslus töötab halvasti, võib joogivette jõuda fekaalse päritoluga saaste.

Terviseameti 2024. aasta joogivee kokkuvõte näitab väga selget vahet kahe maailma vahel. Ühisveevärgist sai joogivett 85,5% Eesti elanikest, ülejäänud 14,5% said vee eraveevärkidest. Nende eraveevärkide üle Terviseamet riiklikku järelevalvet ei tee ja vastutus jääb kaevu omanikule. Samal ajal kasutas 98,21% ühisveevärgi tarbijatest 2024. aastal vett, milles mikrobioloogiliste, keemiliste ega indikaatornäitajate mittevastavusi ei tuvastatud. See tähendab, et avalik statistika võib jätta Eesti joogiveest parema mulje, kui tegelik olukord erakaevudes lubaks. (Terviseamet)

Kõige olulisem üleriigiline pilt erakaevudest tuleb Keskkonnaministeeriumi tellitud ja Eesti Keskkonnauuringute Keskuse tehtud hajaasustuse joogiveeuuringust. Uuringus koguti andmeid 998 omaveevärgi kohta, nende seas 510 puurkaevu, 475 salvkaevu ja 13 kombineeritud kaevu kohta, lisaks vaadeldi omapuhasteid. Tulemus oli karm: kõigile joogivee kvaliteedikriteeriumidele vastas vaid 29% uuritud omaveevärkidest. Ülejäänud 71% puhul oli probleem ning 48% juhtudest oli põhjus mikrobioloogiline saastus. (keskkonnaamet.ee)

See ei tähenda automaatselt, et igas saastunud proovis oli tingimata värske väljaheide, kuid mikrobioloogiline saastus joogivees on alati tõsine hoiatus. Fekaalse päritolu hindamisel on kolm põhinäitajat: E. coli, soole enterokokid ja coli-laadsed bakterid. E. coli on kõige otsesem märk hiljutisest või jätkuvast fekaalsest reostusest. Enterokokid püsivad keskkonnas kauem ja võivad viidata ka vanemale saastele. Coli-laadsed bakterid ei tähenda alati otseselt fekaalseid jääke, kuid näitavad, et veesüsteem ei ole korras ja patogeenide risk võib olla olemas. Joogivees on E. coli ja soole enterokokkide lubatud piirsisaldus 0 arv/100 ml. (Riigi Teataja)

Kõige haavatavamad on salvkaevud. EKUK-i uuringu järgi vastas konstruktsiooninõuetele vaid 20,9% uuritud salvkaevudest ja 47,4% puurkaevudest. Mikrobioloogiline erinevus on samuti suur: salvkaevudes leiti coli-laadseid baktereid 84%, enterokokke 40% ja E. coli't 14% juhtudest; puurkaevudes olid vastavad näitajad 47%, 16% ja 8%. Salvkaev on tavaliselt madalam, pinnasele lähemal ja seetõttu tundlikum selle suhtes, mis toimub kaevu ümber: kas kaev on kaetud, kas rakked on terved, kas pinnavesi pääseb sisse, kui lähedal on kuivkäimla, septik, imbväljak, laut või aiamaa.

Maakondlik pilt ei näita ühtainsat "halba maakonda" — probleem on laiali üle Eesti. EKUK-i maakondlikus tabelis on salvkaevude enterokokkide osakaal eriti kõrge Tartumaal, Ida-Virumaal, Hiiumaal, Viljandimaal, Pärnumaal ja Valgamaal. Salvkaevude E. coli osakaalud on kõrgemad Hiiumaal, Ida-Virumaal, Viljandimaal, Valgamaal, Võrumaal, Järvamaal ja Saaremaal. See ei tähenda, et iga nende maakondade kaev oleks halb, vaid et valimi põhjal korduvad seal riskitegurid sagedamini.

Kõige tähtsam riskitegur ei ole maakonnapiir, vaid kohalik keskkond. Fekaalne saaste jõuab kaevu siis, kui kaevu ümbruses olev reovesi, loomne saaste või pinnavesi leiab tee põhjaveekihti või otse kaevu. See võib juhtuda lekkiva septiku, halvasti rajatud imbväljaku, hooldamata omapuhasti, vana kuivkäimla, katkise torustiku, lagunenud kaevurakete või kaevukaane puudumise kaudu. ERR Novaatori kokkuvõte EKUK-uuringust rõhutab sama: saaste võib tulla inimese enda või naabri reoveest ning olukorda raskendab see, et kõiki kaeve riiklikult ei kontrollita. (ERR)

Ilmastik teeb olukorra hullemaks. E. coli võib sattuda põhjavette koos inimeste või loomade väljaheidetega suurte vihmade, lumesula või muude sademete ajal. See tähendab, et kaev, mis kuival ajal näib korras, võib pärast tugevat vihma või kevadist sulamist anda hoopis teistsuguse proovitulemuse. Just seepärast ei piisa ühest vanast analüüsist, kui kaev asub nõrgalt kaitstud põhjaveega alal, karstialal, tihedas hajaasustuses või septikute ja imbväljakute lähedal. (ERR)

Uuringu põhjal on oluline ka põllumajanduslik ja aianduslik koormus. Sõnnik, väetised, loomapidamine, aiamaad ja kasvuhooned ei tähenda automaatselt fekaalse reostuse olemasolu, kuid need võivad koos nõrgalt kaitstud põhjavee ja halva kaevukonstruktsiooniga riski kasvatada. Alusmaterjalis toodud Virumaa näited näitavad, et mikrobioloogiline reostus, ammoonium, nitraadid ja põllumajanduslik koormus võivad ühes kohas kattuda — sellisel juhul ei ole probleem ainult "bakterites", vaid kogu kinnistu või piirkonna veeringes.

Kohalikud juhtumid kinnitavad sama mustrit. Alusmaterjalis on välja toodud Illuka piirkond, kus uuritud salvkaevudest vastas nõuetele vaid väike osa, ning Lääne-Virumaa nitraaditundliku ala näide, kus puurkaevust leiti nii tugevat mikrobioloogilist reostust kui ka põllumajandusliku koormusega seotud aineid. Samuti on nimetatud Saaremaa Tõlli-Ansi piirkonda, kus mikrobioloogilist reostust seostati tõenäoliselt tugeva vihmasaju ja pinnavee liikumisega, ning Kose valla Krei küla juhtumit, kus probleem kestis mitme kinnistu puurkaevudes pikalt.

Majaomaniku jaoks on järeldus lihtne, aga ebamugav: läbipaistev, lõhnatu ja hea maitsega vesi ei pruugi olla ohutu. Mikrobioloogilist reostust ei saa sageli silmaga, lõhnaga ega maitsega kindlaks teha. Kui proovis leitakse E. coli, enterokokid või coli-laadsed bakterid, tuleb joogiks ja toidu valmistamiseks kasutatav vesi kohe keeta või kasutada muud allikat. Keetmine on siiski ainult ajutine abinõu — püsiv lahendus tähendab reostusallika leidmist, kaevu konstruktsiooni kontrolli, torustiku ja filtrite ülevaatust, vajadusel kaevu puhastamist ja desinfitseerimist ning sageli ka reovee kohtkäitluse ümbertegemist. (ERR)

Eriti kriitiliselt tuleb vaadata salvkaevu ümbrust. Kas rakked ulatuvad piisavalt kõrgele? Kas kaev on korralikult kaetud? Kas pinnavesi voolab kaevust eemale või kaevu poole? Kas läheduses on imbväljak, kuivkäimla, vana settekaev, loomade pidamiskoht või kraav? Puurkaevu puhul tuleb kontrollida manteltoru, päist, läbiviike ja seda, kas maapinnalt või ülemistest veekihtidest võib vesi kaevu pääseda. EKUK-i materjalides rõhutatakse, et salvkaevu konstruktsioon peab välistama saastunud vee sissevoolu ning puurkaevu manteltoru peab takistama maapinnalt tuleva vee sattumist kaevu. (keskkonnaamet.ee)

Eesti vajab selle teema puhul paremat avalikku pilti. Praegu on meil olemas tugev üleriigiline valim, Terviseameti kokkuvõtted ja üksikud kohalikud juhtumid, kuid puudub pidev, anonümiseeritud ja ruumiliselt detailne erakaevude mikrobioloogilise kvaliteedi andmestik. Seetõttu jääb osa probleemist nähtamatuks: see tuleb välja alles siis, kui tehakse uuring, tekib tervisejuhtum, algab vaidlus või inimene ise tellib veeanalüüsi.

Kokkuvõttes ei ole Eesti erakaevude fekaalse saastuse probleem oletus, vaid uuringutega nähtav risk. See ei tähenda, et iga maamaja kaev oleks ohtlik. See tähendab, et erakaevu ei tohi käsitleda usuküsimusena. Kui joogivesi tuleb oma kaevust, peab omanik teadma, mis seisus on kaev, kust liigub reovesi, milline on põhjavee kaitstus ja millal viimati tehti mikrobioloogiline analüüs. Eesti puhta vee kuvand ei kuku kokku ühisveevärgis — see praguneb sageli just seal, kus toru tuleb oma õuest ja vastutus algab kaevukaanest.

Allikad

Keskkonnaameti/EKUK-i uuring “Hajaasustuspiirkondade joogivee kvaliteedi ja -süsteemide uuring” annab põhiandmed 998 omaveevärgi, 40 omapuhasti, kaevutüüpide ja maakondlike mikrobioloogiliste näitajate kohta. (keskkonnaamet.ee)

Terviseameti “Joogivee kvaliteet 2024. aastal” annab võrdluse ühisveevärkide ja eraveevärkide vahel ning näitab, et 14,5% Eesti elanikest saab vee eraveevärkidest, mille üle riiklikku järelevalvet ei tehta. (Terviseamet)

ERR Novaatori artikkel “Uuring: joogivee saastus võib tulla inimese enda või naabri reoveest” selgitab EKUK-uuringu põhitulemusi, sh 998 omaveevärgi valimit, mikrobioloogilise saaste tähendust ja reovee kohtkäitluse rolli. (ERR)

Riigi Teatajas avaldatud joogivee kvaliteedi- ja kontrollinõuded sätestavad, et joogivees peab Escherichia coli ja soole enterokokkide piirsisaldus olema 0 arv/100 ml. (Riigi Teataja)