Ege Hirv: Riigikaitsest kodanikupositsioonilt ehk kogu tsiviilelanikkonna kaasamisest riigi kaitsele

Palun lubage mõelda kaasa, mis siis, et täielikul profaanil — lillelapsest pühapäevakindralil, isehakanud amatööril, keda ei sega ei sisekaitseakadeemiline ega militaartaust, teenistuslikud vanded, kambavaim ega karmid käsuliinid.

„Sõdurilehe" Facebooki seinal läks pagulasteemaline arutelu kohe teravaks. Paarist kommentaarist õhkus täielikku dialoogivõimetust — hambuni relvastatud militaristide põlgust, eitavat ja tõrjuvat hoiakut targutavate tsiviiltädide vastu, põlgust nende vastu, keda oma elu hinnaga kaitsma tõtatakse, kuigi nende arvamust kuuldagi ei soovita. Võtke seega vabalt, rahunege ja lõdvestuge ning saage aru: see demokraatlik riigikord, mida te nii vapralt kaitsma tõttate, annab mulle õiguse kaasa rääkida ja paneb teilegi kohustuse kuulata — demokraatlikus riigis on sõjavägi teatavasti allutatud tsiviilkontrollile.

Miljon kodanikku versus 30 000 sõdurit

On väga suur vahe, kas sõdib 30 000 meest või kaitseb end miljon kodanikku, kes täpselt teab, mida ohu korral teha ja mis on igaühe ülesanne. Kogu mu jutu mõte on, et iga traktori, auto, veesõiduki, arvuti ja mobiili omanik peab teadma, mida ohu korral teha — medõest ja elektrikust rääkimata. Ning vastupidi: iga sõjaväeroomikut ja vihmaveetoruga willist peab olema võimalik kasutada nii looduskatastroofide kui muude tsiviilhädade — tulekahjude, joodikute ja lauslolluse — puhul. Struktuurid peavad olema mobiilsed, paindlikud ja hübriidsõja tingimustes kasutatavad.

Riigi kaitsevõime suurendamiseks tuleks kaasata miljoni kodaniku oskused ja aktiivsus. Kogu elanikkond peab olema võimeline tunni ajaga mobiliseeruma ja teadma oma rolli ohu tõrjumisel ka siis, kui puudub elekter ja kommunikatsioonisüsteemid on maas. Selleks on aga jõustruktuuridel kõigepealt vaja muuta oma suhtumist tsiviilelanikkonda — lõpetada selle käsitlemine segava elemendina — ning seejärel liita tsiviilkodanike kogu võimekus kaitsekontseptsiooniga.

Vaenlane on armeest mööda läinud

Kas sõjavägi on aru saanud ühest lihtsast asjast: vaenlane on Euroopa ründamisel armeest mööda läinud — otse tsiviilelanikkonna kallale? Inimeste kallale, kes ikka raudselt usuvad, et armeed suudavad neid kaitsta, kuid armeed on taktikaliselt ammu kasutuks muudetud ning mängust väljas. Euroopa praegustel ründajatel puudub igasugune sõjaväeline võimekus Lääne mõistes ja nad teavad seda — kuid nende kavalus on selle puuduse ületanud. Sestap ründavad nad poes, väljakul, rongis ja parkimisplatsil.

Mida kõrgemaks kerkivad teiste riikide tarad, seda suurem mass hakkab valguma meie riigi kontrolljoonele. On äärmiselt raske keskenduda ellujäämisele, uskuda oma vaistu ja intuitsiooni, kui meedia igapäevaselt ja massiivselt lällutab ning tiražeerib kunstlikult tekitatud kirbusitaprobleeme — saamata aru, et 500 000 ootel sissetungijat, 4 miljonit türklast Saksamaal, miljon aferisti Rootsis ja kannatamatult viisavabadust ootavad miljonid Erdogani toetajad ei ole tulnud Euroopasse mitte arvamusfestivalile kaasa noogutama.

Väikeriigi eriline kaitsekontseptsioon

Jah, ellujäämine on veel võimalik ja riigi ning rahvuse kestmine on veel võimalik — aga selleks tuleb igaühel muuta oma mõtteviisi, käitumist ja kaitsekontseptsiooni ning tegutseda ühtse jõuna. Meie riik on nii väike, et tankki ei mahu ümber pöörama — seega on Stalingradi stiilis tankilahingud välistatud. Riigi väiksus ja elanike vähesus tingib täiesti erilise kaitsekontseptsiooni. Miks seda senini tehtud pole, on küsimus, millele jääb analüüsimiseks järjest vähem aega.

Suurriikide sõjatandriks sattumise eest suudab meid ehk kaitsta diplomaatia, kuid pagulasmassidesse peitunud terroristide tõrjumist tänavatel ja külades ei saa jätta ettevalmistuseta vanurite, naiste, laste ja juhuslike möödakäijate ülesandeks ajal, mil kaitsevägi kasarmutes kopitab. Lennuvägi puudub, laevandus on hävitatud, küberkaitse koos maaväega ehk kuidagi toimib. Mis siis üle jääb, kui midagi ei ole?

Ettepanekud

Ma pean põhimõtteliselt valeks olukorda, kus piirid on hübriidsõja tingimustes sisuliselt kaitseta jäetud ja võimalikud terroristid on peidetud kuritegeliku inimkaubanduse abil tekitatud pagulasmasside hulka. Sellest lähtuvalt teen järgmised ettepanekud:

• Nõuda Riigikontrollilt auditit kontrolljoone mahamärkimiseks aastate jooksul antud 89 miljoni euro rahvusvaheliste abirahade kulutamise kohta.

• Taastada kohe sõjaväestatud piirivalve ning kaasata abiteenistusena kohalikud elanikud, et välistada põgenikemasside ootamatu pealetung.

• Nõuda kõikide illegaalide tagasisaatmist riiki, kust nad piiri ületasid — mitte sisustada uusi pesakesi ja tugikohti sadade inimkaubanduse kaasosaliste jaoks. Kurjategijatele maksnud inimesed on kuriteo kaasosalised ja neil võrgustikel ei saa lasta tekkida.

• Paigaldada kontrolljoonele maamiinid ja loobuda maamiinide keelustamise lepingutest.

• Kaasata kogu tsiviilvõimekus rünnakute tõrjumisele.

• Olla vaimselt ja moraalselt võitlusvõimelised ning tõrjuda sõjaks modifitseeruvat korruptsiooni.