EESTI SUURIM VIGA: X JÄI KASTI PANEMATA

1991 aastal oleks pidanud iga Eesti Vabariigi riigistruktuuri tööle sooviv inimene täitma väga lihtsa kontrollnimekirja.

☐ Kas olite NLKP liige?

☐ Kas kuulusite parteilisse nomenklatuuri?

☐ Kas saite oma ametikoha tänu lojaalsusele okupatsioonivõimule?

☐ Kas töötasite okupeeritud Eestis kohtuniku, prokuröri, uurija, juristi või miilitsana?

☐ Kas töötasite KGB, Nõukogude armee, piirivalve, sõjakomissariaadi või muu jõustruktuuri heaks?

☐ Kas töötasite okupatsioonivõimu ministeeriumis, täitevkomitees, parteikomitees või mõnes muus juhtorganis?

☐ Kas osalesite inimeste süüdistamises, jälitamises, represseerimises, vara äravõtmises või õiguste piiramises?

☐ Kas saite tänu süsteemile korteri, ametikoha, hariduse, loa, privileegi või muu eelise?

☐ Kas olete valmis avalikustama oma tegevuse, sidemed ja otsused okupatsioonivõimu teenistuses?

☐ Kas tunnistate, et Eesti oli okupeeritud ning võõrvõimu teenimine okupeeritud maal ei olnud neutraalne tegevus?

Aga mida Eesti tegelikult tegi?

Peaaegu kõigi nende küsimuste juurde jäi:

☐ X PANEMATA

Punane lipp võeti maha. Sinimustvalge pandi asemele. Asutustele anti uued nimed. Aga paljud samad inimesed läksid lihtsalt edasi tööle.

Eile töötasid nad Eesti NSV kohtus, prokuratuuris, miilitsas, ministeeriumis, sõjaväes või parteiaparaadis. Homme töötasid nad juba Eesti Vabariigi kohtus, prokuratuuris, politseis, ministeeriumis, kaitseväes või valitsusaparaadis.

Lipp vahetati ära.
Süsteemi kandjad jäeti alles.

Eesti Vabariigi ülesehitamisel oleks pidanud kõige rangem kontroll kehtima vähemalt järgmistes struktuurides:

☐ Vabariigi Valitsus ja ministeeriumid
☐ Riigikogu ja kõrgemad poliitilised ametikohad
☐ kohtud ja kohtunikkond
☐ prokuratuur
☐ politsei ja uurimisasutused
☐ kaitsevägi
☐ piirivalve
☐ julgeolekuasutused
☐ vanglasüsteem
☐ kohalikud omavalitsused
☐ riigiettevõtete juhtkonnad
☐ riigikontroll ja järelevalveasutused
☐ avalik-õiguslik meedia
☐ ülikoolide ja õigushariduse juhtimine

Aga ka siin jäi suuresti:

☐ X PANEMATA

Põhjenduseks öeldi, et riik peab kiiresti tööle hakkama. Et on vaja kogemustega inimesi. Et kõiki ei saa kõrvale jätta. Et paljud olid parteis ainult karjääri pärast. Et nad ei olnud „hingelt kommunistid".

Aga küsimus ei ole selles, mida inimene enda sõnul südames tundis. Küsimus on selles, kelle heaks ta töötas ja mida ta tegi.

Kas ta kohaldas võõrvõimu seadusi? Kas ta mõistis inimesi süüdi? Kas ta koostas süüdistusi? Kas ta võttis inimestelt vara? Kas ta piiras nende vabadust? Kas ta kaitses inimest riigi eest või riiki inimese eest?

Võõrvõimu teenimine ei muutu neutraalseks sellepärast, et seda tehti palga, korteri või karjääri nimel.

Kommunistliku süsteemi ametnikku õpetati, et riik seisab inimesest kõrgemal. Demokraatliku riigi ametnik peab lähtuma vastupidisest: inimene seisab võimu ees õigustega ning riik peab oma tegevust põhjendama. Need kaks mõtteviisi erinevad nagu öö ja päev.

Oleks olnud parem ehitada osa riigist nullist. Jah, alguses oleks olnud vähem kogemusi. Jah, süsteem oleks käivitunud aeglasemalt. Kuid vähemalt oleks olnud võimalik ehitada uus riik uute põhimõtete järgi. Selle asemel ehitati uus riik suuresti vana personali, vanade sidemete ja vana ametnikukultuuri peale.

Tagajärgi näeme praegu:

☒ ametkondlik enesekaitse
☒ vastutuse hajutamine
☒ kinnised otsustusmehhanismid
☒ kodaniku käsitlemine tüliküsimusena
☒ vigade mittetunnistamine
☒ aastatepikkused menetlused
☒ riigi usaldamatus inimese vastu
☒ inimese usaldamatus riigi vastu

Täna imestatakse, miks paljud inimesed ei taha sellest riigist midagi teada. Miks nad ei usalda valitsust, kohtuid, prokuratuuri ega ametiasutusi. Miks inimene ei tunne, et riik kuuluks talle või kaitseks teda.

Aga riigi usalduskriis ei tekkinud tühjalt kohalt. Eesti jättis oma sünnihetkel kõige olulisema kasti märkimata.

☐ Kas okupatsioonivõimu kandja sobib automaatselt taastatud Eesti Vabariigi võimu kandjaks?

Õige vastus oleks pidanud olema:

☒ EI

Aga tegelikkuses jäi:

☐ X PANEMATA

Punane lipp vahetati sinimustvalge vastu. Kuid liiga paljud punase süsteemi kandjad jäid oma kohtadele. Ja nüüd küsime, miks Eesti Vabariik tundub paljudele endiselt mitte kodanike riigi, vaid ümber nimetatud ametkondliku aparaadina.